17. Childhood Memory

KODU
Õunapuu koduaias.
Ma armastasin seda puud. Selle oksi mööda oli mõnus üles ronida. Päris õunapuu tippu. Seal üleval kirjutasin ma oma esimesed luuletused. Luuletused, mida on üksikud sõbrad lugeda saanud.
Ma vihkasin seda puud. Siis kui oli vaja õunu kokku korjata ja lehti riisuda.
Ma olen õnnelik, et see puu on olemas.

Õunapuu kõrval on kiik.

Minu tuba. Minu aken.
Ma võisin tunde lihtsalt aknast välja vaadata. Mõelda enda mõtteid. Vaadata, kuidas autod mööda sõidavad. Kuidas lumehelbed akna taga tuules keerlevad. Kuidas hommikupäike puude tagant piilub. Suveõhtutel istusin aknalaual ja kuulasin ritsikate siristamist. Ja veel nii palju mälestusi 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s