Seenelkäik

Teisipäeva hommikul paistis päike. Lõpuks ometi! Ei taha vihma ja külma tuult!
Viisin Marie kooli ja selle asemel, et koju minna, läksin hoopis metsa. Täitsa üksinda. Ühes käes väike ämber, teises kaamera 🙂

Pohli ja mustikaid oli nii palju, et hetkeks unustasin ära, et tulin seeni otsima. Korjasin peotäie pohli ja siis… siis nägin neid! Ongi seened (eelmisel aastal ma samas metsas seeni ei leidnud). Ilusad punased pilvikud.

Jalutasin, hm, pigem turnisin mööda kive sügavamale metsa. Mingil hetkel olin juba leppinud mõttega, et seenepirukas jääb ära. Tundus, et need pilvikud olid ainukesed seened metsas. Leidsin vaid pohli ja seeni, mis söögiks ei kõlba.

Siis aga oleksin peaaegu peale astunud seentele, mis olid väga männiriisikate moodi. Nagu oleksid männiriisikad, aga kuidagi liiga heledad. Ei võtnud neid kaasa. Kõndisin veel sügavamale metsa, kuid peale kärbseseente ei leidnud ma midagi.

Ja siis nägin punast kübarat, ilus haavapuravik. No ja muidugi polnud ta seal üksinda. Kus on üks, seal peab olema veel mõni. Haavapuraviku kõrval oli veel üks seen. Ma arvan, et see oli võipuravik, kuid kuna ma 100% kindel polnud, siis jätsin ka selle metsa. See-eest kivipuraviku võtsin koju kaasa. Oh, see oli ilus seen.

Tegelikult mulle puravikud ju söögi sees ei meeldi ja üleüldse tulin ma kukeseente järgi. A, mida polnud olid kukeseened.

Ja siis sattusin ma korraks paanikasse. Ma olin ikka väga sügavale metsa roninud. Ma olen metsas käinud ema ja isaga, kuid päris üksi pole ma metsa kunagi julgenud minna. Eriti veel võõrasse metsa. Seisatasin korraks ja rahunesin. Kuna ma olin kogu selle aja allamäge roninud, siis oli loogiline, et nüüd tuleb hakata tagasi ülesmäge minema. Pool tundi turnimist märgadel kividel ja jõudsingi mändide alla metsaraja juurde.

Vahepeal leidsin päris männiriisikaid ja veel puravikke. Mändide all aga oli igas ilmakaares pilvikuid. Kuhu ka ei vaadanud, igal sammul pilvikud. Kaks kukeseent leidsin ka. Ämber sai kiiresti täis ja kuna ma olin juba kaks tundi metsas ringi uidanud, siis oli viimane aeg sammud kodu poole seada.

Kodus saatsin esimese asjana emale smsi, et ta kiiresti Skype-sse tuleks, sest mul on vaja abi seente tuvastamisel. Ema helistas ja ütles, et ta on esmaabikoolitusel ja just räägitakse seenemürgitusest. Super! Siis tuli appi Google. Sorteerisin seened ära ja ma olen päris kindel, et kõik on söögiseened.

Täna teen puravikest, pilvikutest ja kahest kukeseenest seenepiruka, männiriisikad on mul külmas vees leos, need ma marineerin ära. Mmm…. marineeritud männiriisikad. Ma vist lähen homme jälle metsa. Mine Sina ka 😉






















Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s